Raplamaa Kodutütred ja Noored Kotkad olid juunikuu viimasel nädalavahetusel Silma Õppekeskuses looduslaagris. Saabusime sihtkohta reede hommikul.

Lapsed jaotati töögruppidesse ning esimese ülesandena tegime tutvust vee-selgrootutega. Iga grupp sai valge suure nelinurkse veevanni, kahva, lusika ja väiksema veevanni. Valged veevannid täideti mereveega, et leitav putukas jääks endale tuttavlikku keskonda. Kahvaga tõmmati lahesopi mudasest veepõhjast välja huvitavaid putukaid. Lusika abil transporditi leiud omakorda väiksemasse mereveega täidetud veevanni. Järgmise tunni jooksul sai väli õppeklassis mikroskoobi all putukatele otsa vaadata ning täpsemalt määrata tema liik. Leidude hulgas olid: suru-sääsevastsed,vesihark kiilivastsed,puruvanad, ühepäevikud, selgsõudurid, ogakärbese vastsed. Selleks, et leitud vee-selgrootsed saaksid oma elu jätkata, tühjendasime veevannid lahe ääres.

Peale lõunat sai iga laps tõmmata loosi, millist taime korjata. Herbaariumi jaoks on vaja taim kätte saada koos juurtega. Ühise jalutuskäiguna otsiti taimi. Kuulasime linnulaulu, keegi trummeldas. Saime teada, et oma nokaga tegi usinasti tööd must rähn . Tema on Eesti suurim rähn, väga ilus ja huvitav lind, sööb sipelgaid. Veel üks lind, keda tavaliselt ei kohta. Oma laia tiivasirutusega tervitas ülepea lendav merikotkas. Kõigil, kel soovi said lindu läbi teleskoobi merel kivil istumas vaadata. Korjatud taimed sättisime kihiti paberilehtede vahele raskuse alla kuivama, herbaariumi jaoks.

Ilmaennustamisel vaadati pilvi, mõõdeti tuulekiirust, ilmakaare määramine kompassiga. Õhtune matk viis meid niidule. Kohe-kohe õitsema hakkav pärn levitas magusat lõhna. Niidul kõrreliste seas õitsevad orhideelised pakkusid silmailu. Ööviilul on meie tavalisemaid armastatud käpalisi. Kahelehelist käokeelt leidub küll, kuid alati üksikult. Tihti jääbki tagasihoidlikult märkamatuks. Paljudel oli ööviiluliga kohtumine esmakordne ning see tegi meele rõõmsaks. Ja teate kui ilus on Haisev jooksurohi! Niidul jalgadega sahistades hakkas ninna tugev mündi lõhn, seda tekitas niidul kasvav vesimünt.

Laupäeva hommik algas putukate ja metsakõdu uurimisega  grupitööna. Kes elavad samblas, mullas, pehkinud kännus,maapinnas, kivikeste , lehma „koogi“ all?  Valgetesse vannidesse kogutud leiud valasime ettevaatlikult õppeklaasis lauale. Lapsed hakkasid pahtlilabida ja lusika abil kiirelt ringi sibavaid putukaid püüdma. Pidime meiegi kiirelt  tegutsema, sest nii mõnigi Sajajalgne tahtis jooksu panna ja rohutirts eemale hüpata.  Petri-tass ehk siis kahe poolne klaasist anum oli uurimise ajaks hädavalik. Leitud rohutirts ei olnud roheline, vaid punane, see oli üks väärt leid. On ju lihtne kui sajajalgsel on sada jalga, siis tuhandejalgsel on tuhat jalga, tegelikut on nad kaks täiesti erinevat putukat. Kas sina tead, kes on koibik? Meie juba teame! Rahvasuu kutsub teda õnneämblikuks. Ökosüsteemi tasakaalu säilimiseks viisid lapsed putukad metsa alla tagasi.

Enne lõunat tegime sissejuhatuse linnuõppesse. Iga kolmik laudkond sai enda kasutusse tahvelarvuti, milles „ Eesti linnud“ nutilahenduse abil hakkasime ekraanil etteantud lindu tuvastama. Kuidas siis määrata kindlaks linnuliik? Milline on linnu suurus, sulestik, põhi värv, lisa värv(id), kehakuju, jalgade kuju ja nende värvus, noka kuju. Saime teada ,et nokk on igal linnul tööriist ehk siis käe asemel. Kas Sina tead, et peoleol on kaks laulu? Kui hakkab vihma sadama, siis peoleo laul kõlab kui kassi kräunumine. Siit-siit metsast ei saa üks pirrrutikk! Salu-lehelinul on samasugune laul kuid esitlus on mahedam. Punarind ei viitsi üldse laulda, tema vilistab. Käosulane ehk ööbikuköster matkib teiste lindude laule. Lauluräästas on valeööbik.Kuidas teha vahet musträästal ja kuldnokal? Ka seda saime teda. Üks hüppab liikudes, teine mitte.Jätan siin vastuse andmata,saad ise välja uurida. Lastel ja ka meil noortejuhtidel oli avastamist küllaga. Õpitu kohta oli väikene viktoriin,milles panid end proovile ja noortejuhtid. Pidime äratundma piltidelt linnu ja tuvastama kolme linnulaulu. Hiljem selgus, et lapsed on lindude tundmises üsna targad.

Samamoodi õppisime me ka Eesti vetes elavaid kalu. Kõige huvitavam kala oli emakala, kellel on huuled ja põsed punnis. Tema ei väljuta kalamarja järglaste saamiseks, vaid poegib. Nutiseadme abil saime määratleda kalu, nende elukoha, toitumist . Eestlaste rahvuskala räim on sarnane kiluga. Saime ka teda, kuidas neid omavahel mitte sassi sajada. Vaatasime koos loodusfilmi, kuidas kulgeb lemmingu elu varakevadest- varakevadeni.

Matkamäng toimus taas gruppides. Natuke üle kahe kilomeetrine rada viis meid punktist punkti liikudes: linnuvaatlustornini, rannakarjamaa väravani, pillirooni, sammaldunud kivideni, puhmas „saareni“, mahalangenud puuni. Hereford kari vaatas meie kulgemist vaikselt pealt laskmata end häirida.

Laagri viimasel hommikul võtsime raskuste alt välja reedel korjatud taimed. Iga laps kleepis läbipaistva kleeplindi abil kuivanud taime puhtale valgele paberile. Taime juurde tuli kirjutada nimi koos ladina keelse nimega, kuupäev, koht, kes korjas. Kokku kogutud herbaarlehtedest saab kokku korraliku  herbaariumi. Korjatud taime kohta kogusime kokku võimalikult palju infot. Julgemad said klassi ees rääkida oma taimest.

Nagu kodutütardele ja noor kotkastele juba tavaks on saanud algasid mõlemad hommikud võimlemisega, et uni ära ajada ja tekitada isu hommikusöögiks. Samuti teeb võimlemine meeled erksaks, et ammutada uusi ja huvitavaid teadmisi.

Fotojaht Silma Õppekeskuse territooriumil pani proovile laste loovuse. Vaatasime ühiselt pilte. Noorte juhtidena tundsime uhkust kui leidlikud on lapsed. Meie Looduslaager Silmal oli hästi sisutihe, huvitav ja hariv. Hea on teada, et sügisel ootab meid ees looduslaagri teine õppe pool. Mina juba ootan!

Kõiki pilte laagrist näed SIIN