Keava rühma kotkad ja kodutütred veetsid laupäeva metsas. Reedene ilm oli hirmuäratav ja tekkis juba küsimus, kuidas me küll hakkama saame, aga õnneks säras laupäeval päike ja tuulgi oli vaibunud.
Kogunemiskohas viskasime asjad ZILi peale, saatsime instruktorid sellega teele ja hakkasime ka ise metsa poole astuma. Poolteist kilomeetrit kõndimist ja selgus, et instruktorid ei olnudki metsa jõudnud, vaid suutsid end põllu peale kinni sõita. Ega lõpuks ei jäänudki muud üle, kui asjad auto pealt maha tõsta ja kõik ikkagi käe otsas metsa vedada. Noored olid tublid, lumekoorik oli petlik ja iga kolmas samm vajus põlvini lumme, aga kõik vajalik jõudis metsa kohale.
Metsas tegime esmalt üles lõkke, et saaks kohe sooja teed keetma hakata. Seejärel tuli leida õige koht varjualuse jaoks ja lastigi pikema jututa saag ja kirves materjali hankimiseks käiku. Tegelikult oli ikka natuke juttu ka, et kõik oleks ohutu ja päev mööduks vigastusteta. Väga vahva oli see, et kõik leidsid endale tegevust, kes saagis, kes raius, kes vedas kohale, siis tehti vahetust ja nii see varjualune valmis.
Tüdrukud hakkisid vahepeal valmis salati ja seejärel sussutati vorstikesi. Kui mõnikord kodus tundub, et värske kraam salati näol ei lähe noortel üldse sisse, siis metsas on see alati esimene, mis otsa saab. Lisaks kiitsid kõik, et nii hea salat oli! Lõpetuseks söödi sünnipäevalapse poolt toodud küpsiseid, mängiti natuke lumesõda ja oligi aeg asjad kokku pakkida.
Vahepeal käis abimees traktoriga ja tõmbas ZILi põllu pealt välja. Noored said kõik kraami tagasi autole vedada ja kuigi mõni üritas ka ennast auto peale nihverdada, siis kuri pealik ütles „EI!“ ja läksimegi kand ja varvas poolteist kilomeetrt algsesse kogunemiskohta tagasi.
Paar vapramat tegid juba ehitamise käigus plaani, et nemad veedavad öö metsas ja testivad varjualuse ära. Hilisem luureinfo kinnitas, et nii oligi, öö sai edukalt mööda saadetud, mis omakorda tähendab, et Keava rühma noored ehitasid ühe igati väärt varjualuse
Vaata pilte SIIT