Kas te jaanuari lõpu tuisku, tormi ja lumemöllu mäletate? Aga pühapäevahommikusi hangesid ja üüratut valget maailma?

Pühapäeval, 30. jaanuaril oli toimuma planeeritud Kodutütarde Märjamaa rühma talvematk. Laupäeva õhtul keset kõige hullemat tormi, hakkas rühmavanema messengeris ja rühma FB-lehel tohutu sagimine. Kõik tahtsid teada, kas matk ikka toimub ja kuidas toimub. Osad muidugi tahtsid ka teada anda, et nemad on vahepeal koroonasse haigestunud. Ei teadnud rühmavanemgi, mis hommikuks saab, aga lepiti kokku, et hommik on õhtust targem ja kuskile igal juhul matkatakse.

Plaanis oli matkata Konuvere raudteesillalt Vana-Vigalasse ja siis Vana-Vigala elu-oluga tutvust teha. Hommikune maastikuluure, peale auto välja kaevamist, näitas, et Konuvere pool ühtki silmaga nähtavat teed pole ja lumi on nooremale kodutütrele põlveni. Vapper luuremeeskond kaes ka teist kanti ja naases infoga, et Vana-Vigala otsetee on halb, kuid siiski autoga läbitav.

Plaan tehti kiirelt ringi, oodati ära kõik kodutütred, kes end kodust välja kaevata suutsid, ka külalised Kohilast. Pead ja silmi kinni hoides sõideti ettevaatlikult Vana-Vigalasse ja alustati matka sealt.
Tiirutati Vana-Vigala Hirvepargis, kus kunagi olid aiad ümber ja kninglikud loomad sees, ning mis rajati jahipidamise tarbeks. Nüüd oli Hirvepargis vaid otsatult lund ja ei ühtki silmaga nähtavat rada . Küll aga oli Hirvepargis mitmeid põnevaid avastamisi nagu 13 veskikivi üksteise otsas (kas mõisaproua või talupoegade sätitud, jäigi teadmata), Lisette saar ja Jakobi saar. Kurja mõisaprouat Lisettet õnneks pargis ei kohatud. Küll aga leiti lume alt üles lõkkekoht, kus tuld tehti ja puhati.

Edasi viis matkatee Vana-Vigala raamatukokku, kus sai natuke kuivada ja Vigala kandi fotsid vaadata, raamatuid uurida ja ajaloohuvi tekkimist endas tunnetada. Raamatukogu ise asub vanas vaksalis ja raudtee käis vanasti sealt samast raamatukogu tagant läbi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väheke lund kodutütreid ei murra ja matk oli kõigile igati meeltmööda.