Johanna Sooba

Varasemad põlvkonnad veetsid suure osa oma vabast ajast õues. Neile meeldis puude otsas ronida, onne ehitada või vees sulistada. Koolis vaadati aknast välja ning unistati, mil saab juba sõpradega turnida, joosta ja õues möllata.

Vihm, temperatuur või putukad ei mänginud olulist rolli ning ei vähendanud himu välja tormata. Kuna metsas ja põldude vahel veedeti rohkem aega, teadsid lapsed, millise puu otsast otsida käbisid, kuidas saab teha vahtranina ning kust võib leida linnupesa. Suur osa tänapäeva lastest ja noortest vaatab koolis unistavalt koolikotis oleva telefoni poole, igatsedes koolipäeva lõppu, et saaks segamatult nutimaailma siseneda. Õues olevad külm ilm, tuul või sääsed ei tundu kuigi kutsuvad, pigem isegi hirmutavad.

Õues on raske tegevust leida, mesilane võib ootamatult rünnata, puukoor kriibib ronides nahka ning muld teeb käed mustaks. Linnud tunduvad kõik ühte nägu olevat, rääkimata nende sarnasest lauluhäälest ning õpikus olevad kase ja pärna leht lähevad pidevalt sassi. Koolis olevad õuevahetunnid on nii mõnelegi tüütu kohustus, mitte viis lõõgastumiseks.

Kahjuks on paljud lapsed ja noored loodusest kaugenenud ning neil on raske loodusega ühist keelt leida. Noored Kotkad on organisatsioon, mis märkamatult erinevate välilaagrite, matkade ja kogunemistega teeb lapsed ja noored loodusega sõbraks. “Noorkotkas on looduse sõber ja kaitsja” – nii on kirjas noorte kotkaste kommetes ning sellest juhindutakse kõikides tegevustes.

Noorkotkast loodusesõbra kasvatamine algab kohe organisatsiooniga liitudes. Koondustel ja laagrites viiakse läbi eraldi looduseteemalisi õppetunde. Need viiakse läbi mänguliselt, isetegemise-kogemise kaudu ning on seetõttu lõbusad ja meeldejäävad. 9-10-aastased V järgu noorkotkad tunnevad erinevaid Eestis kasvavaid puid, ravim-, maitse- ja mürktaimi. Nad oskavad valida ilmastikule vastavat riietust. Järgmise, IV järgu noorkotkad teavad tuleohutusnõudeid lõkke tegemisel ning oskavad kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid. Lisaks mõistavad turvalise ujumise reegleid.

III järgu noorkotkad eristavad talvel vähemalt viit lehtpuud ja tunnevad viie metslooma jälgi. Nad eristavad hääle järgi linde ning tunnevad Eesti kalu. Lisaks tunnevad söödavaid seeni, metsamarju ja taimi. Nad oskavad leida looduses vett ja seda koguda. Ühtlasi peavad lugu välilaagriga seonduvatest keskkonnanõuetest. Noorkotkastel on palju looduseteemalisi õppetunde ning III järgu noorkotkas teeb looduse tundmises kindlasti silmad ette nii mõnelegi täiskasvanud eestlasele.

Suurem õppimine käib aga märkamatult teiste tegevuste käigus. Eriti puudutab see loodushoiu ja looduse säästliku majandamise põhimõtteid. Loodushoid on põimunud paljudesse noorte tegemistesse, eriti välilaagritesse ja matkadesse. Metsas laagri ehitamine nõuab tahes-tahtmata teatud määral looduslikke ressursse, valdavalt on need ressursid puudega seotud. Siia-sinna on telgi toestamiseks vaja mõnda ritva, talvel tuleb kuuseokstest teha korralik magamisase ja ka lõkke tegemiseks tuleb materjali koguda. Kogu see puit tuleb leida loodusest, aga selliselt, et ka pärast kotkaste lahkumist jääks plats ilus puhas ja puud kasvama.

Ükski noorkotkas ei laasi kuuseoksi kogudes puud paljaks, kuna neile on seletatud, et igalt puult tuleb võtta paar oksa, selliselt tegutsedes säilib puu elujõud. Samuti ei saeta küttematerjali otsides maha ühtki elusat puud – esiteks leidub metsas piisavalt maha kukkunud oksi ja kuivanud puid, mida küttena kasutada, teiseks teab noorkotkas, et värskelt maha võetud puust head küttematerjali ei saa. Laagri lõppedes tuleb kogu plats puhastada, loodusesse ei tohi maha jääda midagi sellist, mis sinna ei kuulu. See reegel kehtib ka elus väljaspool metsalaagrit.

Õppimise ning teadmistega sama oluline, kui mitte olulisem on aga lihtsalt looduses ajaveetmine ning seeläbi loodusele lähenemine ja sõbraks saamine. Välilaagrites ja matkadel on lisaks uute teadmiste omandamisele ülioluline roll kaaslaste eeskujul ja üksteise “üle trumpamisel”, meeskonnamängudel, kännu otsas supisöömisel, järves ujumisel ja paljajalu käimisel. Looduse tundmaõppimisel ja sellega sideme loomisel on vaja seda ise katsuda-tunda-nuusutada.

Raplamaal on juba suur hulk noorkotkaid, poisse ja noormehi, kes regulaarselt (ja vabatahtlikult) veedavad tihti oma nädalavahetusi ja koolivaheaegu metsas. Nad pakivad asjad ning veedavad mitu päeva ja ööd metsas telkides, matkates, uusi teadmisi omandades ning uusi sõprussidemeid luues. Esimene kord võib tunduda nii mõnelegi hirmutav, kuid teiste kotkaste, sõprade ja juhendajate toel muutub looduses aja veetmine üha mõnusamaks, meeldivamaks ja loomulikumaks.

Vaadates välilaagrist väljuvaid lapsi ja noori, võib kinnitada – nad on loodusega sõbrad. Poisike, kes varem kartis klassis ringi lendavat kärbest, väljub nii mõnelgi juhul kotkaste laagrist kriimuliste põlvede ja mudaste saabastega, põskedel puna ja näol naeratus. Loodus ei tundu enam hirmutav ega võõras. Ta on näinud ja tundnud looduse ilu, võlu ja imepärasust.